140.et.txt

See juhtus aastal 1996 või 1997, täpselt enam ei mäleta.
Sel ajal olin ma Eestis veel uustulnuk teisest riigist ja mõninged olukorrad, millesse ma vahel sattusin, olid mulle ootamatud.
Isegi, kui olukorrad võivad olla erinevad, aitab tavaliselt me elukogemus erinevatele situatsioonidele lahendust leida.
See, millest soovin jutustada, üllatas mind aga oma täielikus ettearvamatuses.

Elasin Tallinnas ja mul oli vaja mõneks päevaks asjatoimetuste tõttu sõita Riiga.
Tagasi Tallinna sõitsin bussiga.
Sel ajal oli piiril põhjalik kontroll ja oli vaja väljuda bussist.
Aega oli küllaldaselt, et külastada Eestipoolset piirikohvikut, et juua tass kohvi ja vajadusel einestada, mida ma ka nüüd otsustasin teha.
Istusin laua taha suure akna juurde vaatega bussijaamale.
Kell oli kaheksa ringis õhtul ja see oli viimane buss.
Vaade aknast ei pakkunud midagi huvitavat ja ma jäin mõtisklema.
Jõudis kätte aeg tagasi minna bussi juurde.
Tõusin ja võtsin oma väikese paki, mis lebas kõval toolil.
Haarasin oma käekoti järele, mis oli rippunud mu tooli seljatoel, seda aga enam seal ei olnud.
Iseenesest mõistetavalt olin ma täielikus shokis.
Kohviku müüja ütles, et siin alatasa varastatakse käekotte, et mina polnud kaugeltki esimene ohver.

Käekotis, teadagi, olid mu pass, raha ja pilet.
Piletit tuli näidata bussijuhile sisenedes bussi enne ärasõitu Tallinna.
Mul aga polnud midagi ette näidata.
Seletasin bussijuhile olukorda.
Ütlesin, et olen nõus ostma uue pileti Tallinna, et mu mees tuleb mulle vastu ja toob raha.
- Ei, kui raha pole, siis piletit ei saa - , ütles bussijuht.
- Miks? - , imestasin mina,  - raha antakse ju teile ennem, kui väljun bussist!
– Ei, – ütles bussijuht uuesti – kui teel astub bussi kontrollör, siis selgub, et andsin teile pileti seadusvastaselt ja mulle tekivad ebameeldivused.
Proovige laenata raha kelleltki reisijalt.
– 
Ma siis pöördusin oma kaasreisijate poole, kes kõik juba istusid oma kohtadel.
– Mu mees toob raha bussi juurde, laenake palun keegi mulle paariks tunniks! – Vastuseks mulle oli täielik vaikus.
Ilmnes, et kõik reisijad olid väga huvitatud parkeerimisplatsil toimuvast, olles ninapidi oma aknas kinni.
Nii tuli mul helistada koju, seletada olukorda ja istuda pool ööd, kuni mees sõitis Tallinnast Iklasse.
Nädala pärast helistati meile Häädemeestelt ja öeldi, et maantee kõrvalt oli leitud minu välispass, kus oli ju mulle nii vajalik ajutine elamisluba.
Tuli jälle sõita sinna kanti, sel korral olin aga palju paremas tujus.
Inimesi on tõesti igasuguseid…